Mis toimub laste tegevusvõimega?

Lühidalt on tegevusvõime komponendid: tegija, keskkond ja tegevus. Tegevusvõime spetsialistid on tegevusterapeudid. Eestis on tegevusterapeudid esialgu vähestes lasteasutustes tööl, sest neid on lihtsalt liiga vähe, et kõiki oma võimalikke rolle ühiskonnas täita. Tegevusterapeudid tegelevad igas eas inimeste tegevusvõime hindamisega ja kohandavad keskkonda ligipääsetavamaks. Laste tegevusterapeudid õpetavad lastele igapäevategevusi nagu söömine, riietumine, tualetitoimingud, pesemine. Nad tegelevad lapse tegevuseelduste arendamisega vastavalt oma spetsiifilistele pädevustele, mis on kõigil tegevusterapeutidel väga erinevad. Ülikool annab tegevusterapeudile ainult baashariduse, mida hiljem on vaja spetsiifiliste teadmistega täiendada.

Praeguses haridussüsteemis on koolid, mis oleksid nagu mõeldud ainult tüdrukutele. Meil ei ole poistele sobivat haridussüsteemi ja koole. Selle tõestuseks on poiste madalamad õpitulemused, meeste keskmine haridustase jääb naistest oluliselt madalamaks ja poiste seas on epideemia mõõtmeteni suurenenud õpiraskusi soodustavate meditsiiniliste diagnooside hulk. 

Tüdrukute mõtlemine on suhteliselt teoreetiline, muidugi on erandeid. Praegune õpetamise metoodika on valdavalt tüdrukutele loomuomasema mõtlemise tüübist lähtuv metoodika. Naine on elusa mateeria looja ja oma keskkonna kujundaja. Naine, kui meie ökosüsteemi ühe kõige keerukama eluvormi looja ja talle sobiva keskkonna kujundaja, peabki tark ja arukas olema. Aga nagu statistika näitab, targa naise kõrvale on vaja haritud meest, kes suudaks olla võrdväärne partner. 

Poistele sobiva hariduse metoodikad on Eestis praegu lapsekingades. Poistele loomuomane õppimine koosneb teooriast või vaatlusest, millele järgneb kohe praktiline katsetamine. Poiste mõte tõestab väiteid praktiliste tegevuste kaudu või proovib nähtut ise järgi teha. Näiteks matemaatika teooriat esitati 30-40 aastat tagasi väljaantud õpikutes väidetena. Õpilane tõestas ülesannete lahendamise ajal enne neid ülesandeid esitatud väidet. Praegu õpib minu laps matemaatikat õpikust, kus ei ole vist ühtegi väidet, mida saaks tõestada. Mees on mateeria teadvustaja. Mehe mõtlemine ja elukogemus on füüsilise maailma keskne. Kõigil inimestel on vaja füüsilisi kogemusi, kuid poiste ja meeste puhul muutub füüsilise katsetamise ja rahmeldamise puudumine kiiremini probleemiks, kui tüdrukutel ja naistel. Poisid ja mehed, kes saavad oma kätega midagi ära teha ja füüsiliselt aktiivsed olla, on oluliselt tervema närvikavaga kui need, kes istuvad päevast päeva laua taga ja üritavad asju ainult teoreetiliselt selgeks saada. 

Võib liialdamata väita, et praegune kooliharidus on praktilise elu kauge. Riikliku põhikooli õppekava järgi õpib hulgaliselt lapsi, kelle praktilise eluga toimetuleku kogemused on märgatavalt nõrgemad kui toimetuleku õppekaval õppijatel. Igapäevategevuste tegemise oskuste õpetamisele pühendunud õpetajad ja tegevusterapeudid näevad laste seas kiiret praktiliste oskuste ja nende tegemise füüsiliste eelduste vähenemist. Ma ei tea, kas põhjuseks on nutiseadmed või linnastumine, kuid olukord on eskaleeruvalt muret tekitav. Näiteks üks algklasside õpetaja ütles, et ta ei saa enam isegi oma klassi tublimatele lastele anda neid meisterdamise keerukamaid ülesandeid, mida tegid tema karjääri alguses kõik klassi õpilased. Õpilased lihtsalt ei ole käeliselt piisavalt osavad, vajavad rohkem õpetaja tähelepanu või võtab ülesande tegemine rohkem aega kui vanasti. See on katastroof, et tavakoolis viitele õppiva heade füüsiliste eeldustega õpilase valmisolek ja oskus iseseisvalt igapäevategevusi teha on viletsam kui toimetulekut õppival õpilasel. Kahjuks ei ole see üksikjuhtum, vaid varjatult laienev õudusunenägu. Meil toimub laste hüpe füüsiliste tegevuste tegemise võimetusse. Varsti ei ole meil enam piisavalt noori inimesi, kellel on vajalikud eeldused käelist osavust eeldavates ametites töötamiseks. 

Praeguses haridussüsteemis on praktikaga õppimine toimetuleku õppekavaga lastel. Nad õpivad individuaalse õppekava alusel igapäevaseid tegevusi ja akadeemilisi oskusi vastavalt isiklikele võimetele. Neid lapsi õpetavad eripedagoogid. Praktika näitab, et kõik head eripedagoogid ei sobi toimetuleku õppekavaga laste klasse õpetama. Õpetajatel on ka oma tugevused, kas õpetada lapsi teoreetiliselt või praktiliselt. Meil on oma praktiline haridus lasteaias, sest see on ealine eripära. Meil on praktiline kutseharidus ja rakenduslik kõrgharidus, aga tarkade laste põhiharidus on ainult teoreetiline. Samas on fakt, et praktiliste erialade jaoks sobilike isiksuseomadustega lapsed peavad ka kuskil oma põhihariduse saama. Põhihariduses praktilist mõtlemist harjutanud toimetuleku õppekava lastest eeldatavalt ei saa mitte kunagi näiteks kirurgi või hambaarsti. Statistika järgi on juba aastaid koolide praktiliste erialade konkursid tagasihoidlikud ja käelisi oskusi eeldavates ainetes kalduvad õpitulemused keskmisest madalamaks. 

Kas meil on üldse olemas praktiliselt mõtlevale õpilasele suunatud põhihariduse õpikud? Vist mitte. Seda olukorda saaks kiiresti leevendada, kui lisada õpikutele väidete loetelud. Näiteks õpetaja annab koduseks tööks õpiku juurde kuuluvast väidete loetelust väite " tegevus on tegija ja keskkonna dialoog." Iga õpetaja ei pea neid väiteid ise välja töötama, vaid saaks ainult soovi korral midagi muud väita. Järgmises tunnis saaksid lapsed ise selgitada, mida nad sellest väitest arvavad. Sisuliselt  hakkaksid õpilased ise uut teemat õpetaja suunamisel klassile õpetama. Me saaksime lapsed, kes juba varakult praktilise kogemuse toel teaksid, kellele sobib õpetajaameti see komponent ja kellele mitte. Teistele õpetamine on ju ka üks õppimise variantidest. Praegu toimub koolides liiga palju õppematerjalide ette ära mälumist. Nagu Grete Arro tõdeb, Tallinna Ülikooli poolt tehtud õpilastele esitatavate küsimuste uuringut kommenteerides, õpetajad kasutavad liiga vähe küsimusi, mis last pikemalt juurdlema paneksid. Olid ajad, kui teadlased kirjutasid teaduskraadi saamiseks kandidaadi väitekirju. Praktiline mõttetegevus toetab algatusvõimet, üldist tegevusvõimet, käeliste oskuste arengut.

Õpetajad kujundavad tellija materjali. Lapsed on oma kodude ja keskkonna peegel. Meil on vaja ühiskonnana teadvustada, milline kasvukeskkond toetab selliste laste arengut, keda me kõik tegelikult sooviksime näha. Lapse keskkond ei ole ainult lasteaed, kool, kodu, vaid ka kõik muud keskkonnad, kus laps viibib, samuti inimestevahelised suhted. Konstellatsiooni praktikute kogemused annavad põhjust nimetada lapse arengu keskkonnaks ka seda aega, kui last veel ei olnudki olemas. 

Kokkuvõttes: laste arengu keskkonna käsitlused vajavad terve ühiskonna poolt üle vaatamist. Meil on palju eraldi seisvaid teadmisi laste arengule soodsatest keskkondadest, mida me ei ole süsteemselt praktikasse rakendanud. Laps vajab tegevusvõime arenguks teda inspireerivat keskkonda. Täiskasvanute kohustus on luua igale lapsele tema unikaalse potentsiaaliga arvestav keskkondade võrgustik. Igaüks saab anda oma unikaalse panuse lapsi toetavate keskkondade kujundamisesse. Meil on vaja süsteemselt teadvustada inimese tegevusvõime eeldused, kuid esialgu ei ole mina isegi veel näinud kõiki kaasaegseid teadmisi ühendavat inimese tegevusvõime eelduste süsteemi, rääkimata võimalusest seda infot ühiskonnas levitada.

https://novaator.err.ee/1609006784/opetajad-kusivad-liiga-vahe-kuklakratsimise-kusimusi