Mina olen tegevusterapeut Helen Kruusmaa. Ma aitan piiratud tegevusvõimega inimestel teha huvipakkuvaid tegevusi. Ma õpetan igapäevaseid tegevusi  ja keskkondasid kohandama, mille tulemusel suureneb inimese iseseisev toimetulek ja elukvaliteet.

Ma tean, mis tunne on inimesel, kelle tegevusvõime on tugevalt piiratud. Samuti tean omast kogemusest, mida elavad läbi tugevalt piiratud tegevusvõimega inimese pereliikmed ja toetajad. Minu teekond tegevusterapeudina algas tegelikult enne, kui ma üldse sain teada, et on olemas selline kõrgharidusega spetsialist nagu tegevusterapeut. Minu teine laps, kelle seisund sündides hinnati 9/10 Apgari järgi, on mitmeid pervasiivseid arenguhäireid põhjustava geneetilise haigusega. Nagu enamiku geneetiliste haiguste puhul, nii ka minu lapse haiguse diagnoosimine võttis aega mitmeid aastaid ja sellele eelnes palju oma ala spetsialistide ekslikke hinnanguid. Ma ise pean enda esimeseks tööks tegevusterapeudina oma lapse jalgrattaga sõitma õpetamist 2014. aastal. Minu laps tahtis väga jalgrattaga sõita, aga ei saanud juhendamisest hoolimata aru, mida ta jalgratta liikuma panemiseks peab tegema ja tal oli jõudu ise väntamisele kaasa aidata ainult trepikoja uksest maja nurgani. Ma alustasin oma lapse unistuse toetamist olukorras, kus lähitulevikus eesmärgi saavutamine on tegevuseelduste hinnangu järgi vähetõenäoline. Kaks nädalat hiljem toimus läbimurre ja mu laps sai ise jalgrattaga edasi liikuda. See jalgrattaga sõitmise juhendamise teekond kestis kokku mitmeid kilomeetreid, mis ületas minu enda tegelikud füüsilised võimed, mille tulemusel ka minu keha keeldus koostööst. Minu laps liikus jalgrattaga iseseisvalt esimesed meetrid olukorras, kus ma suutsin tema ratta õue tuua, kuid minu enda tegevusvõime piirang jättis lapse ilma abita jalgratta peale istuma. Tavalise lapse õpetajaks õppinud inimese vaatenurgast vaadates on ime, et mu laps õppis tol aastal jalgrattaga sõitmise selgeks. 7 aastat hiljem tegevusterapeudiks õppides sain teada, et olin lapse toetamiseks kasutanud Bobathi metoodikat, mida kasutavad füsioterapeudid ja tegevusterapeudid neuroloogiliste patsientidega, näiteks insuldi ja tserebraalparalüüsiga haigete ravis.

Ma olen lapsevanemana enesearengu teekonnal, et suurendada enda tegevusvõimet ja võimalusi teha ilma süümepiinade ja reaalsete piiranguteta tegevusi, mis mind huvitavad. See on sügav teekond, mis on näidanud mulle, et erinevad teadusharud räägivad suures plaanis ühest ja samast asjast lihtsalt erinevast vaatenurgast. Nii sügavuti inimese tegevusvõime uurimine on olnud ajamahukas ja teemanti kõvadusega sihikindlust nõudev tegevus. 2024. aastal kaitsesin tegevusterapeudina diplomitöö “Tegevusteraapia ja lapsevanemate inimõigused”, mida saab lugeda siit.

Ma annan oma klientidele juhised, kuidas nemad ise saavad iseenda, pereliikmete ja laste igapäevaseid tegevusi ja keskkondasid soodsamaks muuta. Ma juhendan enda kliente, et nemadki saaksid olla oma lastele pädevamad lapsevanemad. Näitan, millele tähelepanu pöörata, kui on vaja abistada pereliiget igapäevaste tegevuste tegemisel. Ma õpetan kuidas lapsevanem ise saab oma last arendada tema igapäevaste tegevuste abil. Uuringud näitavad, et pädeva lapsevanema poolt läbiviidavate koduste treeningtegevustega saavutavad lapsed kiiremini seatud eesmärgid, kui ainult teraapiates käies. Ma näitan pereliikmetele kuidas last ja abivajajat juhendades tema iseseisvust suurendada. Millal alustada lapsele iseseisva toimetuleku õpetamist? Uuringute järgi on paljudel piiratud tegevusvõimega laste vanematel hirm ja teadmatus, kuidas oma laps täiskasvanu ülesanneteks ettevalmistada. Mul on isiklik vaatenurk ja kogemus lapsevanemana, mida ja millal on vaja hakata õpetama, et üleminek täisikka oleks võimalikult valutu.

Igal inimesel on potentsiaal luua endale huvitav elu.